54. Balti Rahvaste Kommerss

Tere tulemast

Korporatsioon Fraternitas Estica ja korporatsioon Sororitas Estoniae kutsuvad kõiki korporatsioonide liikmeid 54. Balti Rahvaste Kommersile, mis toimub 16. kuni 18. juuni 2017 Tartus.


Balti Rahvaste Kommersside algus

Saksamaal, kus korporatsiooni liikmete arv oli väike, sai kombeks, et aastapäevapidudele kutsuti ka paar sõpra teisest korporatsioonist; külalised võisid olla rahvuskaaslased või balti rahvusest. Mõned korporatsioonid korraldasid ühiseid kommersse, näiteks Vironia ja Sakala. Neist kommerssidest võttis osa ka üksikuid teisi EKL liikmeid. Eestlaste ühistest kommerssidest võttis tavaliselt osa ka mõni Eestimaa sakslane.

Kuuekümnendate aastate alguses hakati kaaluma kõikide balti rahvaste korporatsioonide ühise kommersi korraldamist. Idee pärines Saksamaa Balti Seltsi (Baltische Gesellschaft in Deutchland) peasekretärilt Adam Grünbaumilt, kes oli baltisaksa korporatsiooni Frat! Normannia vilistlane, Tartu Ülikooli lõpetanud õigusteadlane. Balti Seltsi liikmete hulgas oli ka teisi korporante, kes haarasid sellest mõttest vaimustusega kinni. Ühiste kommersside ettevalmistamisel etendas tähtsat osa Baltisaksa Vilistlaskogude Liit, mille eesotsas oli Läti päritolu Gert Klein.

Kommersside korraldamise sobivaks kohaks sai Saksamaa vanim ülikoolilinn Heidelberg, mida peetakse korporatsioonide traditsiooniliseks «pealinnaks». Kohalikuks korraldajaks kujunes Vironia vilistlane Arnold Joonson, kes ühtlasi toimetas ka eesti sõjameeste ajalehte Võitleja ning oli tihedas läbikäimises sealsete saksa korporatsioonidega. Heidelbergis ja ka mujal oli saksa korporatsioonidel toredaid konvendi kortereid, kuid Saksamaa avalikus elus olid saksa korporatsioonid sattunud põlu alla. Natside valitsuse ajal keelustati korporatsioonide tegevus. Praegusel ajal võivad need küll tegutseda, kuid ülikoolide juhtkonnad püüavad neid vältida. Ka taoliste rongkäikude korraldamine, nagu näiteks Tartus või Riias, on Saksamaal sotsialistlike jõukude rünnakute kartuses mõeldamatu.

Balti Rahvaste Kommerssidelt puudusid kahjuks leedukad, sest nende akadeemilised traditsioonid olid teistsugused. Vahest harva võid mõni leedukas leedukas baltlaste ühistele kommersidel siiski sattuda. Rohkeim oli osavõtjaid nn. «riigisaksa» korporatsioonidest, eriti veel siis, kui meie kommerss toimus nende konvendi korteris.

Ühiste kommersside korraldamisel etendas tähtsat osa Balti riikide vabaduse taotlus. Kuigi baltisakslastel puudusid majanduslikud ja poliitilised nõudmised Balti riikidele, toetas enamus neist seda ideed. Tänaseks on mõned üksikud baltisakslased põhimõtte pärast taastanud isegi Eesti Vabariigi kodakondsuse. Balti Rahvaste Kommersi eestvedajateks olidki põhiliselt baltisakslased. Nende korporatsioonides oli piisavalt palju liikmeid; nad omasid suuri organisatoorseid võimeid ning olid majanduslikult hästi kindlustatud. Mainimata ei saa jätta ka balti solidaarsuse tunnet, mis motiveeris tegutsema.

Heidelbergi ring

Balti Rahvaste Kommersside eestvedajaks oli «Heidelbergi ring» (Heidelberger Kreis), mis koosnes umbes kümnest liikmest, neist 2-3 daami. Pool aastat enne kommerssi kogunes ring korraks või kaheks Heidelbergi, et arutada tähtsaid organisatoorseid küsimusi. Paika tuli panna kommersi toimumise aeg ja koht, korraldada laeva üürimine, määrata kommersi juhatuse koosseis, kõned-laulud, osavõtumaksu suurus, laululehtede paljundamine ja muu. Kujunes traditsiooniks, et kommerssi korraldasid ühed ja samad inimesed, kellel oma ülesanded juba ammu teada. Seetõttu ei toimunud ka pikemaid vaidlusi ega hääletamisi, välja arvatud mõnikord osavõtumaksu määramisel. Heidelbergi ringis ei mänginud liikmete rahvus ega korporatsioon mingit rolli. Ringi eestvedajaks oli esialgu Adam Grünbaum. Kui tema tervis 70-ndatel aastatel halvenes, võttis need kohustused enda kanda Vironia vilistlane Olgred Aule. Peale korraldustoimkonna koosolekuid koostas kõneluste juhataja ürituste kava ja saatis need huvilistele laiali.

Esimene Balti Rahvaste Kommerss

Pärast pikki arutlusi ja mahukaid ettevalmistustöid toimus 1. mail 1964. a. Heidelbergis esimene Balti Rahvaste Kommerss, millest võttis osa ligi sada korporanti. Kommerss leidis aset ühes esinduslikus restoranis, mis asus kaunil jõeäärsel nõlvakul. Seda kommerssi jääb meenutama TV saade. Edaspidi filmimeestest loobuti, sest ere valgustus, aparaadid ja kaablid segasid pidulisi. Kommerssidel oli kolmeliikmeline juhatus. Tervituskõne pidas alati saksa korporatsioonide esindaja. Surnute mälestuskõnesid ning akadeemiale ja üliõpilaskonnale suunatud austuskõnesid pidasid eestlased ja lätlased. Kõnedele järgnesid vastavad laulud. Taoline ülesannete jaotus püsis enam kui kakskümmend aastat. 80-ndatel aastatel hakkasid vaheldumisi kommerssi pidama ka eestlased ja lätlased, mis tähendas seda, et sakslased loobusid oma juhtivast rollist kommersside korraldamisel. Kommersi juhatus vaheldus korporatsioonide vanuse järjekorras. Mõni aktuaalsem sündmus, näiteks Riia Ülikooli juubel, tõi lisaks tavakohastele tervitustele kaasa ka päevakohase referaadi. Balti Rahvaste Kommersside tseremoniaalseks haripunktiks oli kolme hümni laulmine. Baltisakslaste hümniks on nende Kodumaa laul (Heimatlied), mille viisi on eestlased üle võtnud lauluks Kui Eesti rinnus tuksub julge süda.

Kõnedele ja lauludele järgnes vennastustseremoonia.Vennastuslaulu said nii eestlased, lätlased kui baltisakslased igaüks laulda oma keeles. Sealjuures–ja ka muidu–ilmnes traditsioonide vähene erinevus. Esimesel Balti Rahvaste Kommersil toimus «stehhimine» Tartu kombel. See tähendas seda, et osavõtjad istusid suures ringis ja landesvaterid ühes karikakandjatega korraldasid stehhimise iga osavõtjaga eraldi, mitte paariviisi. Järgnevatel aastatel toimus stehhimine Riia kombel. Sealjuures istuti vastamisi laudades, nagu see on kombeks ka Riias asustatud korporatsioon Vironias. Niisugust stehhimist eelistati Heidelbergis eriti siis, kui kommersi ruum oli väike ja osavõtjaid palju. Kui pidu toimus Heidelbergi lossi kuningasaalis, sobis stehhimiseks hästi Peterburi komme: osavõtjad stehhisid mitmes pikas rivis vastamisi seistes.

Esimesel ühiskommersil perekonnaõhtut ei toimunud. Mõned üksikud daamid, kes olid Heidelbergi tulnud, viibisid stehhimise ajal teises ruumis. Järgnevatel aastatel kogunesid osavõtjad koos daamidega vennastuspeo eelõhtul pidulikule õhtusöögile. Paari aasta pärast kujunes sellest traditsioonist välja ball. Vennastuspeo ajaks olid daamidele reserveeritud kohad mõnes restoranis või muretsetud teatripiletid.

Kaatripäeva peeti esialgu restoranis, kuid aasta või kaks pärast esimest ühist kommerssi üüriti kaatripäevaks laev, mis sõitis Neckari jõge pidi läbi kahe lüüsi Neckargemünde väikelinnani. Seal oli võimalik minna lõunale või teha väike jalutuskäik.

Vennastuspeo hommikupoolikul pidasid mõned korporatsioonid oma koosolekuid. Sellest ajast peale hakkas nendel kommerssidel oma liikmete koosolekuid korraldama ka Saksamaa Balti Selts. Selleks avanes soodne võimalus, kuna seoses kommersiga viibis Saksamaal palju seltsi liikmeid ka teiselt poolt ookeani. Neile seltsi liikmetele, kes polnud korporandid, oli Saksamaa keskosas asuv Heidelberg igati soodne ja keskne koht kokkutulemiseks.

Ühe eredama mälestusena on meeles Balti Rahvaste Kommerss 1982. a., kui Tartu Ülikool pidas oma 350. aastapäeva. Toimus pidulik aktus Heidelbergi Ülikooli aulas, kuhu aukülalisena oli osa võtma palutud ka Rootsi kuningas–Tartu Ülikooli asutaja järeltulija. Arusaadavatel põhjustel loobus kuningas sellest reisist viisaka vabanduse saatel. Nii pidi ka kuninganna, kes on Heidelbergist pärit, loobuma oma kodulinna ja vanemate külastamisest. Hiljem sai teatavaks reisi tähtsaim takistus: kuningapaar ootas lapse sündi.

Küll aga oli aastaid kommersi aukülaliseks prof. Wilhelm Hahn, 1918. a. kommunistliku terrori poolt tapetud Traugott Hahni poeg. Prof. Hahn oli aastaid Heidelbergi ülikooli rektor ning hiljem sealse liidumaa haridusminister. Balti Seltsi koosolekutest võttis hr. Hahn osa aupresiidiumi liikmena. Olemata ise mõne korporatsiooni liige, tuli ta vahel ka vennastuspeole, kus sooritas vastava tseremoonia sümboolselt, ilma teklita. Ükskord sattus tema partneriks vennastuspeo kõige noorem rebane. Sellest rebasest ja professorist said Stechbruderid kuni prof. Hahni elu lõpuni.

Seitsmekümnendatel aastatel ulatus Heidelbergi kommerssidest osavõtjate arv, daamid kaasa arvatud, kõvasti üle kahesaja. Pärast seda hakkas see arv kahanema. Välismaal elavad baltlased jäid vanemaks või surid. Teisel pool ookeani elavatel eestlastel oli küll järelkasvu, kuid sealsetel noortel pole Euroopaga nii tihedat sidet kui vanadel.